Peeter Eek, Keskkonnaministeeriumi jäätmeosakonna juhataja


Eesti on enamuse endise süsteemi pärandist suutnud maha jätta, kuid jäätmekäitluses toimivad mõned ammused arusaamad jõuliselt edasi. Nõukogude Liidu ajast pärisime sellise jäätmete kogumise süsteemi, mis kattis sisuliselt vaid korrusmaju – seda nii linnas kui ka maal, endiste suurmajandite ja praeguste valdade keskustes. Kõik ühepere-elamud ja suvemajad ning talud olid süsteemiga seotud ainult juhul, kui nende peremehed seda soovisid. Kuna sellistest soovijatest puudus täpne ülevaade, puudus ka võimalus öelda, kui palju majapidamisi tegelikult väljapoole kogumissüsteemi jäi. Samuti pole teada, mida nad oma jäätmetega tegid ja teevad.

Jäätmekäitlussüsteemi erastamine ja mõned õppetunnid sellest

Olme-tavajäätmete kogumisega tegelnud piirkondlikud ettevõtted kuulusid 1990date teise pooleni kohalikele omavalitsustele (KOV). Samal kümnendil laiemalt toimunud erastamine laienes ka jäätmekäitlusettevõtetele. Mõned tänaseks suured jäätmekäitlusfirmad saavutasid olulise turuosa just erastamise kaudu (nt Veolia Keskkonnateenused AS). Teised osalesid erastamisel vähem, laienedes pigem uute üksuste kaudu (nt AS Ragn-Sells). Oluline on, et koos kogumistehnika erastamisega erastati täielikult ka kliendibaasi haldus – ehk erastamisest alates puudus KOVidel kogumissüsteemiga liitunutest ülevaade.

Erastamine tõi kaasa kiired investeeringud kogumistehnikasse, uute konteinerite pakkumise, renditeenuse ning muud positiivset. Pigem negatiivne on aga see, et kadus sisuline ülevaade kogumissüsteemi ulatusest ja kontroll teenuse hinna üle. Arusaadavalt tegelesid erastatud ettevõtted teenuse pakkumisega neile soodsatel tingimustel – nende huvi ei olnud kiirendada taaskasutust või maksimaalselt siduda jäätmevaljaid kogumissüsteemiga. Just need aspektid said aga peatselt olmejäätmete käitluse sõlmküsimusteks.

10 aastat tagasi oli ametlikult umbes 150 töötavat väikeprügilat. Nüüd on alles 5 tavajäätmete prügilat. Seega ei saa enam kuidagi toimida varem vaikimisi eeldatud lahendus, et ehk igaüks viib ise oma jäätmed kohalikku prügilasse. Tegelikult ei ole see kunagi toiminudki – ka siis, kui kohalike prügilate vahemaa jäi alla 10 km, jõudis märgatav kogus sodi ikkagi metsa. Isegi prügila lähedusse.

Viimase aastakümne üks olulisemaid eesmärke on jäätmekäitluses just omavalitsuste sisulise korraldava tegevuse taastamine; jäätmevaldajate kogumissüsteemiga liitmine ja sellest ülevaate saavutamine. Ehk siis nende funktsioonide taastamine, mis erastamisega kaduma läksid.

 

"Meil ei teki jäätmeid!" – ja 10 000 tonni prügi ühe päevaga

 

Esimene riigi jäätmekava (Riigikogu kinnitas 2002. a lõpul) hindas väljapoole kogumissüsteemi jäänute arvuks ca 270 000 inimest ehk 20% elanikkonnast. Sellisele hulgale inimestele oli jäetud õigus ise otsustada, mida oma jäätmetega teha! Loomulikult oli neil kogu aeg võimalus vastav teenus tellida. Kuid üsna olulise osa nende majapidamiste käitumismuster olnud otsese seaduserikkumise ja musta huumori ohtlik segu. Nad on oma prügikotte kandnud (ja kannavad) kuhu iganes: naaberkorrusmajade konteineritesse (kuni need kõik pole veel lukku pandud); asutuste-ettevõtete või ka üldistesse avalikesse konteineritesse; koolide, lasteaedade, bussipeatuste jms konteineritesse...

Konteineritest jõuavad jäätmed küll ametlikku kogumissüsteemi, kuid kellegi teise kulul (teenusevargus!). Ülimalt hoolimatu ja harimatu (kuid levinud!) on aga jäätmete põletamine lõkkes või küttekoldes. Kahetsusväärselt suures koguses segajäätmeid sokutatakse ka tasuta pakendi kogumiskonteineritesse, mis oluliselt takistab pakendikogumisvõrgustiku arengut. Ja kahtluseta jõuab igal aastal suur kogus jäätmeid metsaelanikele "kingiks". Seda kõike tänu neile, kellel on "õigus" nautida suurt jäätmevabadust ja kellel "jäätmeid ei teki".

Kolm aastat tagasi osales ligi 50 000 Eesti elanikku Teeme Ära! prügikogumiskampaanias. Nad korjasid ühe päevaga kokku ligi 10 000 tonni sodi. Prügi koguse ja geograafilise jaotuse põhjal on alust arvata, et 50 000 koristajale oli "tööd" andnud ligi 100 000 inimest. Loogiliselt võttes ei tohiks sodi metsa all ja maanteekraavis olla. Kogumissüsteemiga liitunud kasutavad ju ametlikku teenust. Ja need, kes jäävad väljapoole, kinnitavad käsi südamel, et neil jäätmeid ei teki või viivad nad need suvilast linnakoju või tellivad ise jäätmeveo või…

Niisiis – tuhanded tonnid sodi visatakse metsa ülelendavatelt lennukitelt!? Jätkuvalt, sest on enam kui kindel, et ka tänavu sulab lume alt välja nii mõndagi koristamisväärset.

Juba 30–40 aastat tagasi saadi Lääne- ja Põhja-Euroopas aru, et prügi ulaladestmist ei saa kuidagi pidurdada, kui elanikud ei ole ühtsel ja üsna rangel alusel kogumisüsteemiga liidetud. Eestis on see ikka veel vaidlusalune teema.

 

Maksa-nagu-viskad ja õiglus jäätmekäitluses

 

Korrusmajade elanikud ehk 70% Eesti elanikest on inimpõlve ja enamgi olnud seotud jäätmete kogumissüsteemiga kohustuslikus korras – igalt korterivaldajalt eraldi ei ole selleks nõusolekut küsitud. Majaühistu või hooldusfirma jagab jäätmekäitluse tasu valdavalt korteri pindala või (harvem) elanike arvu järgi. Seega pole tasul mingit otsest seost korteris tekitatud ja konteinerisse toodud jäätmekogusega. Teoreetiliselt annaks sellise seose valvekaamete, kaaluga sisestusseadme jms abiga luua, kuid see on pigem tehnoloogiline ulme…

Muidugi annaks jäätmekäitlust korraldada ka nii, nagu see on mõnes vanas EL maas – ehk jäätmete kogumine nn ettemakstud kottidega, mida saab osta suurematest poodidest. Äravedu on juba koti hinna sees. Pole kahtlust, mida selline skeem Eestis suuremate kortermajade juures tähendaks – lisaks ametlikult makstud kottidele oleks seal hulgi tavalisi kotte, mille eest pole makstud. See omakorda tähendaks lõputut vaidlust teemal, kes peaks nende nn anonüümsete jäätmete eest maksma.

Selline maksa-nagu-viskad (Pay-As-You-Throw ehk PAYT) mudel on tuleviku jäätmekäitluse ideaal, selleks peab ühiskond valmis olema. Ka tähendab PAYT veidi laiemalt erinevaid jäätmetasu sidumise skeeme jäätmekogusega. Ka näiteks praegune Eestis korraldatud jäätmeveo mudel, kus KOV määrab nn miinimum teenusepaketi ja majapidamisel on paketi valikul teatud otsustusruum, on olemuselt PAYT. Seda erinevalt nn võrdse tasu mudelist (flat fee), kus kõik majapidamised maksavad võrdset tasu KOVle. Nii toimub see näiteks Ühendkuningriigis, aga ka paljudes Lõuna-Euroopa maades.

Eestis on korraldatud jäätmeveol probleeme sageli nn miinimumpaketi suurusega, mille määrab KOV. Näiteks eramajale mõeldud 140 l konteiner on üksikule pensionärile liig, 20–50 l kott korra kuus seda poleks. Paljud eramajade omanikud nõuavadki väga häälekalt just seda, et saaksid ise oma konteineri täituvuse üle otsustada. Ehk tasumise aluseks peaks olema kitsam PAYT mudel, mida ei ole samas võimalik rakendada kortermajadele. Seega soovivad eramajade elanikud endale eriõigusi kortermajade elanikega võrreldes. Seda nõudes jäetakse justkui tahtlikult tähelepanuta, et kortermajade elanikel ehk enamusel Eesti elanikest pole kunagi olnud ega saa ka nähtavas tulevikus olema võimalust siduda jäätmekäitluse kulu oma jäätmekogusega. Isegi kui korteriomanik on reisil, puhkusel, haiglas või lihtsalt tekitab naabrist vähem jäätmeid või sordib usinamalt, arve saab ta ikka üldisel alusel. Paljud eramajade elanikud aga kaitsevad praegu justkui mingist muistsest ajast päris õigust, mida neil pole kunagi olnud, aga mille tagajärjed on väga ohtlikud.

Argo Luude, AS Veollia Keskkonnateenused juhataja kommenteeris korraldatud jäätmeveole ülemineku üsna emotsionaalseks tõusnud arutelude Hiiu Lehes (22.03.2011): "Hiiumaad katab üks Eesti parimaid pakendikogumise võrgustikke, seda nii konteinerite arvu kui ka paiknemise tiheduse mõttes. Olles ise ka nende konteinerite teenindajad, näeme, et nende sisu on üks Eesti kehvemaid – konteineritesse pannakse märkimisväärsel hulgal jäätmeid, mis sinna ei pea tegelikult kuuluma. Kui olime saanud kõigilt Hiiumaa omavalitsustelt jäätmevaldajate registri, avastasime, et tillukesel Hiiumaal on üle tuhande majapidamise, mis pole oma jäätmeid üle andnud ühelegi käitlusettevõttele ja on käidelnud oma jäätmeid mitteteadaoleval viisil."

Ka paljudes muudes piirkondades on selgunud, et korraldatud jäätmeveo rakendamise eelselt oli pool ja enamgi (isegi 70–80%!) majapidamistest väljaspool kogumissüsteemi. Paljud ei soovi liituda ka praegu, pidades liitumisega seotud teenusepaketti justkui jäätmetekitamise sunduseks. Kas siis ka näiteks kaabel-TV kliendiks hakkamine tähendab sundust 24 tundi ööpäevas telerit vaadata?

Korraldatud jäätmeveol ei ole alternatiivi

 

Mait Kriipsalu, Maaülikooli õppejõud ja teaduste doktor ütleb Keskkonnatehnikas (2/2011) Võrumaa omavalitsuste ühise jäätmekava koostamise arvukate arutelude kokkuvõttena: "Mitmel pool jõuti arutlustel järeldusele, et korraldatud jäätmeveole tõsiselt võetavat alternatiivi polegi ning see peaks toimuma kõigis omavalitsustes, olenemata suurusest ja asustustihedusest."

Sellega tuleb ainult nõustuda – ilma korraldatud jäätmeveota oleksid tegeliku teenuse hinnad märgatavalt kõrgemad ja ilma majapidamisi kogumissüsteemiga liitmata jäämegi metsast suuri prügikoguseid koguma ja koduse jäätmepõletuse mürkgaase sisse hingama.

Jäätmekäitlussüsteemi olulised osad on ka jäätmejaamad ja kokkukandepunktid. Väga vähe on siini kasutatud just nn jäätmemajade mudelit, mis aitaks vajadusel ka hajaasustuses rakendada (nagu kortermajade puhul) ühiskonteinerit. Nii väheneb küll seos konkreetse majapidamise jäätmekoguse ja tasu suuruse vahel, teisalt aga paraneb logistika, eeldatavalt paljudes kohtades ka liigitikogumise võimalused. Selliste jäätmemajade rajamist toetatakse SA KIK programmist, kuid taotlejaid on üsna napilt.

*******

Korraldatud jäätmevedu ei ole mõeldud kellegi kiusamiseks, kuid on vajalik ühiskondliku väärkäitumise ja tarbijakaitseliselt ka hinnakontrolli tagamiseks. Täielik PAYT mudel (jäätmekoguse ja tasu otsene seos) on eesmärk, kuid Eesti ühiskond ei ole selleks lähiaastatel kindlasti veel valmis.